Liikmesriigid maksavad EL-i eelarvesse sundmakse. Osad liikmesriigid (näiteks Saksamaa) maksavad rohkem kui nad kätte saavad ja on seega neto annetajad. Teised (näiteks Kreeka, Portugal ja Iirimaa) maksavad vähem kui nad kätte saavad ja on seega neto saajad.
Raske on välja arvutada erinevate riikide neto positsiooni. Kui põllumajandusprodukti müüakse EL-i turul kõrgema hinnaga, siis võib kasu tuua liikmesriikidesse eksportimine. Kuid seda ei registreerita eelarves.
Kui põllumajandusprodukti müüakse väljaspool EL-i, siis kajastuvad eelarves ekspordi hüvitised.
Näiteks kui tollimaksu makstakse Roterdamis, et kasutada midagi Poolas, siis EL-i arvud näitavad Madalmaad maksjana isegi siis, kui tegelikult maksis tollimaksu Poola ja vastupidi.
Seda, et Saksamaa omab vabakaubandust tööstusproduktide- ja teenuste puhul eelarve ei näita. Samuti ei kajasta seal soodustused ühise kalanduspoliitika puhul.