Luksemburgi kompromiss
- (Photo: www.morguefile.com)
Juunis 1965.a. kuulutas Prantsusmaa president Charles de Gaulle välja boikoti kõigi nõukogu istungite suhtes, mida hakati nimetama "tühja tooli kriisiks".
Vastavalt 1957.a. Rooma lepingule tuli põllumajanduse ja eelarve küsimusi hakata otsustama häälteenamusega pärast üleminekuperioodi lõppu, mille jooksul võis neis küsimustes otsuseid teha ühehäälselt. Üleminekuperioodi lõpul keeldus De Gaulle nõustumast ühehäälsuse nõude tühistamisega, millest saigi alguse Prantsusmaa boikott.
1966.a. jaanuaris jõuti kompromissini, mis andis liikmesriikidele vetoõiguse küsimustes, mida nad peavad "elulise tähtsusega rahvuslikeks huvideks".
"Luksemburgi kompromissil" ei ole juriidilist staatust, kuid see oli poliitiline kokkulepe, mis avaldati "kommünikeena", milles oli viidatud lahkhelidele Prantsusmaa ja viie ülejäänud Euroopa Majandusühenduse asutajaliikme vahel.
Kuid kompromissist peeti siiski kinni 1985.a. detsembrini, mil liikmesriikide presidendid ja peaministrid otsustasid selle unustada ja lubasid üksteisele, et nad eitavad fakti, et nad olid sellise kokkuleppe teinud.
Märkused
- 1982.a. püüdis Suurbritannia kasutada vetoõigust põllumajandustoodete hinnatõusu vastu, kuid teised riigid keeldusid seda tunnustamast, kuna selle eesmärk oli kehtestada Briti hinnaalandus.
- Viimast korda kasutati edukalt poliitilist vetoõigust 1984.aastal, viidates elulise tähtsusega rahvuslikule huvile.
- 1988.a. mais proovis Kreeka kasutada vetoõigust, kuid see ebaõnnestus.
Poliitiline vetoõigust, mida nimetatakse ka Luksemburgi kompsormissiks, ei tohi segi ajada vetoõigusega, mis on olemas igal liikmesriigil vastavalt asutamislepingutele poliitikavaldkondades, kus kehtib ühehäälsuse reegel.
Sarnane vetoõigus on sisse viidud ka Euroopa Liidu lepingusse Amsterdami lepinguga ühise välis- ja julgeolekupoliitika osas. Liikmesriigid võivad takistada nõukogu otsustamist läbi kvalifitseeritud häälteenamuse, taotledes küsimuse suunamist ühehäälse otsuse tegemiseks Euroopa Ülemkogusse.
Tulevik
Konvent tühistab kindlalt Luksemburgi kompromissi artiklitega I-22 ja I-33.
Endine Jean Monnet’ parem käsi Georges Berthoin tegi ettepaneku taastada vetoõigus elulise tähtsusega küsimustes, nõudes, et peaminister peaks olema kohustatud oma vetot kaitsma Euroopa Liidu tippkohtumisel
Seda ettepanekut levitati Demokraatiafoorumi grupi poolt Euroopa Tulevikukonvendis, millele oli lisatud nõue, et veto suhtes peab otsuse langetama ka vastava riigi rahvusparlament läbi avaliku vaidluse.
