Topeltenamus
Amsterdami lepe nägi ette topeltenamuse hääletust nõukogus.
See hõlmab häälte lugemist traditsiooniliselt kvalifitseeritud_häälteenamuse jaoks.
Kvalifitseeritud häälteenamust loetakse sellel juhul efektiivseks ainult siis, kui see esindab riike, kus elab enamik EL-i kodanikest.
See meetod loodi enne laienemist, et vältida paljude väikeste liikmesriikide liiga tugevat hääletuspositsiooni.
Alternatiivne võimalus oli suuremate riikide häältele suurema kaalu tagamine.
Nizza lepe võttis vastu mõlemad ettepanekud.
Suurendatud häälte kaal: neli suuremat riiki peaaegu kolmekordistasid oma hääled kümnelt 29-ni. Väiksemad riigid nagu Iirimaa, Taani ja Soome suurendasid häältearvu kolmelt seitsmele.
Kvalifitseeritud kvalifitseeritud häälteenamus: kvalifitseeritud häälteenamus peaks esindama riike, mille kodanikud moodustavad vähemalt 62% kodanikest EL-is.
Seda spetsiaalset topeltenamust nähakse kompensatsioonina Saksamaale, kellel on nõukogus sama palju hääli kui Prantsusmaal. Seda hoolimata sellest, et Saksamaa rahvaarv on 82 miljonit ja Prantsusmaa rahvaarv on 60 miljonit.
