Föderalism
- White House, Washington DC, USA (photo) (Photo: www.rosenblumtv.com/?p=2795)
Valitsuse süsteem, mille puhul on riigi võim jagatud föderaalse keskvalitsuse ja provintsiaalse või regionaalse tasandi vahel. Sama süsteem on Saksamaal, Austrias, USAs, Kanadas, Austraalias, Indias, Nigeerias ja paljudes teistes riikides.
Föderatsioonid on vastandid unitaarsetele riikidele nagu Prantsusmaa, Taani ja Norra, kus võim ei ole jaotunud kahel tasandil.
Föderatsiooni idee kohaselt tegeletakse riigiüleste küsimustega sama demokraatlikult kui riiklike küsimustega parlamentaarsetes demokraatiates.
Nagu USAs juhib föderaalset demokraatiat tavaliselt kahekojaline valitsus.
Selle mudeli puhul esindab üks koda kodanikke osalevatest riikidest. Iga riigi esindajate arv on proportsionaalses suhtes iga riigi rahvaarvu suurusega. Teine kamber esindab osalevaid riike ja esindajaid on igast riigist ühe palju (olenemata suurusest). USAs on iga osariigi kohta kaks senaatorit.
Föderalism Euroopas
Enamik euroföderaliste tahaksid, et EL-i Parlament oleks samasuguse funktisooniga nagu USA esindajate koda, kus iga riigi inimesi esindaks nende arvuga vastavas seoses olev esindajate arv. Ministrite Nõukogu oleks sarnane USA Senatiga, kus igal riigil oleks võrdne arv esindajaid.
Ameerika Senatis on kõik osariigid võrdsed. Sama kehtib ka esindajate koja kohta.
EL-i institutsioonides on väiksemad liikmesriigid liiga paljude esindajatega EL-i Parlamendis, kuid nad on võrdselt esindatud Ministrite Nõukogus.
Föderalistide ideaalid põhinevad sellel, et EL-i kodanikud võiksid olla inimesed, kes tunnevad ühtekuuluvustunnet nagu inimesed rahvusriikides. Nad usuvad, et EL võiks muutuda demokraatiaks, mis on võrreldav USA, Saksamaa või teiste rahvuslike demokraatiatega, millel on sarnased riiklikud institutsioonid.
Euroföderalismi kriitikud eitavad seda. Nad leiavad, et EL-i kodanikud ei ole kunagi võrreldavad riikliku ühiskonnaga ja et riiklikul tasandil olevate organisatsioonide loomine EL-is ei lahenda demokraatia_defitsiiti.
Nad on veendunud, et kodanikud samastavad oma identiteeti ja on lojaalsed oma riigile ja rahvusele, mitte EL-ile.
Paljud kriitikud võitlevad valitsuste vaheliste rahvusvaheliste koostöö vormide eest, mille puhul on kõik riigid suveräänsed olenemata nende vahelisest ebavõrdsusest. Igal riigil oleks üks hääl nagu ÜRO Peaassamblees. Oluline ei oleks, kas nad on rikkad või vaesed, tugevad või nõrgad, suured või väikesed.
Normaalne rahvusvahelise koostöö põhimõte on, et riigil on üks hääl.
