Ühinedes Euroopa Liiduga kaotavad liikmesriigid oma suveräänsuse ja sõnaõiguse oma riigi seaduste ja poliitika otsustamise üle. Euroopa Liidu liikmena ei või riik enam ise võtta vastu otsuseid erinevates sise- ja välispoliitilistes küsimustes. Need volitused (pädevus) antakse üle rahvusülesele Euroopa Liidu tasandile.
Kuid vastutasuks saavad riigid sõnaõiguse Euroopa Liidus, liidu otsuseid tegevates nõukogudes.
Euroopa Liidu integratsiooni toetajad ütlevad, et liikmesriigid "ühendavad oma suveräänsused". See annab neile suurema sõnaõiguse, kuna teised, eelkõige suuremad liikmesriigid peavad arvestama väiksemate riikide arvamustega.
Nõukogus on riigil koht, mis annab talle platvormi oma seisukohtade väljaütlemiseks ning EL poliitikate otsustamiseks hääletamise teel. Häälte arv sõltub riigi rahvaarvust, kuid väiksematel riikidel on proportsionaalselt rohkem hääli.
EL liikmesriikide valijaskonda esindab otse Euroopa Parlament.
Kuigi Euroopa Parlament võib muuta enamikke ministrite nõukogu poolt esitatud seadusettepanekuid, erineb see siiski rahvusparlamendist, kuna parlament ei või seadusi algatada.
Lisaks sellele kaotavad valijad järjest enam võimu mida lähemale jõuab otsustamine Brüsselile, kuna otsustamine antakse üle valijaskonnalt ja rahvusriikide valitud saadikutelt rahvusülestele riigiteenistujatele ja ministritele Brüsselis.
Tulevik
Euroopa Tulevikukonvendis on pakutud välja põhiliselt kaks erinevat lahendust sellele demokraatia defitsiidi probleemile.
Lingid
Vaata ka Demokraatlik Defitsiit.